Monthly Archives: September 2012

Võis tulla hämmämä :)

MTÜ Setomaa Valdade
Liit MTÜ Setomaa Turism
TUNNUSKIRI
“EHE Setomaa 2012″
Taarka Tarõ Köögikõnõ Obinitsa Seto Seltsimajas
kui parimale turismitegijale, kes väljendab Setomaa kohalikku hõngu ehedalt ja annab seeläbi olulise panuse piirkonna turismimaastikul Setomaale iseloomuliku elulaadi väärtustamisel ja propageerimisel. …
…. 26.septembril 2012
TENNÄ!!! VÕIS HÄMMÄMÄ TULLAQ :)

Lihtsalt hää…

Mi armas kokk tege süüki lauluga, selle mi maja söögiq nii hääq ommaki. A no johtu ma lugõma Kalju Paldise säänest arvamist:”Pideva tootmise puhul ei ole enam oluline, kas see toodetu omab energeetilist väärtust ja energiavormi. Ju siis see on praeguse inimkonna õppetund, et vaadata, kas tehniline, keemiline mateeria on jätkusuutlik ja kasulik inimese jaoks. Ju siis seda on kuskil teadvussfäärides vaja katsena, et seda protsessi läbi viia. Selline tehniline loomine tekib siis, kui inimene ei kuula enam oma südame häält. Sellist toitu peame tihti tarbima viis korda rohkem, et saada kätte elusat energiainfot, milles on olemas alginfo. Algenergia on kindlasti metsataimedes, looduses vabalt kasvavates taimedes, ja kindlasti ka nende inimeste poolt loodud toitudes, kes teevad oma tööd suure andumusega. Hingestatud protsess toidu loomise juures on oluline – harmoonia, toiduga vestlemine.”

Kirmasõst, maaselitsast ja paastust

Kas ti mälehtät, kuis Ool’a toona maaselitsa kirmasõlt kodo tull’? No vanast oll’ nii, õt kirmasõst pidi ao pääle kodo tulõma – pääväminengist. Vai ku jäitki ilda pääle, sis esi tiidsõt, õt asklõ omma tetä ja maada selle joht kavvaba ei lasta…
Õgal juhul oll’ tä sääl kõvastõ tan’dsnu – nii õt saas räb’kutki säläst – nii kui kohalõ jõudsõ, nii tan’dsma kisti ja inne saas tulõma, ku hummogu kirmas läbi.
A lellänaasel oll’ kosti pantu kodo üteh – liha kah… Vanast oll’ nii, õt maaselitsah oll’ jo lihasöögi aig nätal aigu läbi ja säidse nädälit paastu uutsõ iih. A kostist oll’ lihha ka üteh pantu. Ool’a sis tull’ müüdä tiid ja sei tuud lihha ja esi porisi pääle – patt Pitaluvva, patt Pitaluvva…

Vai, mälehtät, ku Ljoova Peet’ka läts paastu aigu Irboskahe tšaimajja? Tuu õkvalt tetti vallalõ ja väiga olli’ uhkõ söögi kõik üles kirotõt… vinegrett ja mis sääl viil kõik oll’…  No Ljoova Peet’ka tel’se sis tuud vinegretti. Sääl olõs lihha seeh ja… ku tuu sis lauda tuudi, tekk’ Peet’ka suurõ sil’mä ja ütel – vai, njoo omma jo nuusama kroššova, midä imä kotoh tege…

A kuis pühiq tulliva

Näet, ku mi perrega pühhi puul’pühä vanaimä mano naksi joudma, sis tull’ jo paloroodkidõ man kõva kala ja kotleti hõng nõnna – no ku mi viil lähebäle joudsõmi, sis piiragu ni saia hõng viil mano…
Saptja Semmen oll’ rannah kala peräh ja Matsuri poodih jo ar käünü, sugulasõ poolõst hüvvä kraami kätte saanu ni Semmo Nasta val’mist pliidi veereh hüvvä söögipoolist.  Tarõ oll’ lämmi ku sann – aho kütetü, õt piirakit kütsä – õks Mõlapääväst.  Tiiäi, kas õks jakkus – vajaolõsi rohkõbakõsõ tetä – min’ tiiä, kiä viil matussidõ päält johtus…  Näet – Martso-sõsar tullegi sõir kangli all – Saabolda-tädi  – sõiratädi…
Tull’ tõisi umatsit kah. Võih sai kirmasõl kulätõdus ja hõimuga kuuh oltus. Õks hummoguni istuti üleväh – ja juttu jagusi – midä tiiäs Semmen’, tuud tiidse tõõsõ, midä tiiäs tõõsõ’ tuud tiidse Semmen.
Vanaimä oll’ asunigukõsõ Martso-tädile sahvri riiuli pääle valmist pandnu – no õt kostist üteh anda –  illos väigokõnõ pudelakõnõ oll’.  Mi  panni naabri Mariga tuu puuhhu ja lätsimi kah pühhi pidämä. Kodo tulli käpäkilla ja käkse hinnäst õkvalt sängü ala – kagos oll’ no halvakõnõ olla’. Vanaimä sai jaolõ ja küüsse õkvalt, õt mis sa siih tiit… Ma ütli, õt kargust ja kasatskit opi…

Vot sääntse pühikõsõ olli sjoovoori vanaimä man – vaest tõõnõkõrd saa jalki tõistmuudu.